Inimene õpib kogu elu

Püüan panna kirja oma arusaamad raamatust Communication and Introduction. Kuna oma inglise keele oskuselt pole just kõige kirkam kriit karbis, siis panen kirja midagigi, millest aru sain.

Läbi kommunikatsiooni me suurendame oma üldisi teadmisi, omandame informatsiooni ja kasutame neid praktikas. Inimestel on võime õppida, omandada uusi teadmisi ja läbi selle luua kujutluspilt maailmas toimuvast.  Läbi aegade on inimesed kasutanud suhtlemiseks erinevaid vahendeid,alustades paberist ja pliiatsist, lõpetades arvutitega. Aeg areneb edasi ja kommunikatsioonivahendid koos sellega. Samas uute kommunikatsioonivahendite tulekuga ei kao vanad ära.

Kommunikatsioon on fenomen mis on omane kõikidele elusolenditele.

Tihtipeale ei ole meil vaja kasutada kommunikeerimiseks sõnu, vaid piisab meie kehahoiakust ja näoilmest mis räägib rohkem kui tuhat sõna.

Kommunikatsiooni mõjutab suurel määral ühiskond kus me elame ja võime sotsialiseeruda. Esmasel sotsialiseerumisel saadakse teadmised põlvest põlve, teisesel sotsialiseerumisel mängivad rolli teadmised ja kogemused, mida inimene kogub oma elu jooksul. Tänapäeval on oluliseks sotsialiseerumise vahendiks massimeedia.

Kommunikatsioon on katkematu protsess, mis toimub 24/7. Mida toob tulevik,on väga raske ette näha.

Visioon,missioon,väärtused

Igal organisatsioonil peaks olemas olema visioon, missioon ja väärtused, mida ettevõte oma tegevuses järgib.
Paljud ettevõtted on need oma kodulehel ära toonud, kuid kas me ka täpselt teame mida selle all täpsemalt mõeldud on?
Organisatsioon kus mina töötan, on olemas visioon, missioon ja väärtused, mida on aegajalt kohandatud vastavalt ettevõtte tegevussuundadele.
Visioon sõnastab äritegevuse pikaajalise eesmärgi, see selgitab miks ettevõte teeb seda, mida ta teeb.
Missioon ütleb meile,mida me peame igapäevaselt tegema et visiooni ellu viia.
Väärtused juhivad kõiki meie tegevusi, toetavad meie missiooni ja annavad juhiseid , kuidas toimida oma äritegevuses, omavahelises koostöös ja suhetes teistega.
Kõik ettevõtte töötajad peavad siseselt jagama samu väärtusi, neist ühtemoodi aru saama. Samuti peavad organisatsiooni väärtused olema ühiskonnale ühtlustatult arusaadavad.

Ropendamine on "lahe"

Juhtusin lugema artiklit selle kohta, miks lapsed nii palju ropendavad?
Põhjused on erinevad: tähelepanu vajadus,olla sõprade seas popp, mõni maandab oma pingeid sel viisil.
Tundub et ropendamine on igapäevaelu lahutamatu osa. See toimub igal pool- kodus, koolis, bussis, suhtlusportaalides, meedias.
Mõeldes oma kooliajale- eks ikka ropendasime, aga kindlasti mitte nii avalikult ja räigelt.
Juhtusin ükskord kaubanduskeskuses pealt kuulma noortegängi vestlust- ühte lausesse olid ritta seatud kõik suguelundid.
Kusjuures nad tegid seda suhteliselt valjuhäälselt, et kõik möödaminejad kuulsid. Huvitav, kas nende laste vanemad on ka teadlikud, kui räigeid väljendeid nende võsukesed kasutavad? Arvan, et mitte.
Eriti aktiivselt väljendatakse oma kõnepruuki suhtlusportaalides. Seal saab oma mõtteid vabalt väljendada.
Hiljuti oma MSN- sisse logides lugesin järgnevat teadet: Tra, see õps võiks end põlema panna! mille autoriks oli minu 12 a. sugulane.Vot see oli tase. Ma polnud iial seda poissi ropendamas kuulnud, kodus käitub alati eeskujuliku lapsena. Ilmselt oma sõpradega suheldes kasutab veel igasugu "kuldseid" väljendeid ja ma olen kindel et vanemad ei tea sellest midagi.
Jääb üle loota et vanemaks ja targemaks saades jõutakse arusaamale-ropendamine ei ole "lahe".

Vaga vesi, sügav põhi

Viimane loeng oli äärmiselt huvitav ja mis peamine, ka arusaadav.
Antud postituse mõtte sain just viimasese loengu põhjal. Kõrvu jäi kõlama mõte, et hinnang tuleb anda inimese käitumisele mitte temale endale. Siinkohal panen kirja ühe hiljuti juhtunud loo, mis mind siiani häirib.
Suvel värbasin enda meeskonda uut töötajat, kandidaate käis vestlusel mitmeid. Valisin siis lõpuks tüdruku, kes oli küll vaikse loomuga, tagasihoidlik kuid miski temas mulle meeldis ja ma otsustasin tema kasuks.
Alguses oli kõik kena ja tore, ta oli väga õpihimuline, kohanes meie meeskonnas kiiresti. Oma tööd tegi hästi ja ei kurtnud iialgi. Temaga vesteldes tundus et töö talle meeldib, kolleegid olid ka temaga rahul. Olin väga rahul, et olin teinud hea valiku-milles mul hiljem tuli kibedalt pettuda.
Septembri lõpupoole tuli ta minu juurde ja teatas, et soovib töölt lahkuda kuna elab 50 km. kaugusel ja  meie graafiku alusel on tal ikkagi keeruline nii kaugelt tööl käia. Arusaadav, leppisime kokku et on septembri lõpuni, siis on mul ka aega uut inimest värbama hakata.
Pärast lahkumisavalduse kirjutamist tema käitumine muutus totaalselt. Hommikuti hakkas ta hilinema, tööl ei liigutanud lillegi, õhtuti lihtsalt lahkus töölt varem sõnagi lausumata. Kaaskollegid andsid mulle tema käitumisest teada, kui ma küsisin et miks ta lahkus töölt enne oma vahetuse lõppu, siis ta vastas et lihtsalt oli vaja.
Kuna oli olukord, kus ei olnud kedagi tööle panna ja pidin mõtlema ka teistele töötajatele, siis palusin et ta oma viimased vahetused ära teeks-kuigi oli tahtmine öelda, et homme pole vaja enam tulla.
Viimasel tööpäeval soovisin talle veel edu edaspidiseks ja niiöelda lahkusime sõpradena.
Sellega polnud veel asi lõppenud- rutiinsete videokontrollide käigus selgus, et seesaama tütarlaps oli meilt varastanud kaupa. Ühesõnaga ma olin tööle võtnud varga- ainus mõte oli, et kuidas ma oma värbamisega nii puuse olin pandnud. Ma poleks iial temast seda uskunud.
Kontrolli tulemuste ajaks oli tema juba töölt lahkunud ja mul ei olnud enam võimalust temalt küsida- miks? Kas asi oli seda väärt, et oma maine porri tallata?
Ma kaldun arvama, et kui ta varastas meilt, siis teeb ta seda ka edaspidi kuskil mujal.
Kui keegi peaks tegema tema kohta taustauuringut, siis on minu kohuseks teavitada, et tegemist on vargaga.
Kahju, et noor inimene oma tuleviku niimoodi ära rikkuda võib.
Siinkohal mõtlen õppejõu sõnadele hinnangu andmise kohta: mida ma peaks arvama inimesest, kes niimoodi toimis- minu hinnangul on tegemist lihtlabase vargaga ja seda seisukohta ei saa ta enam kuidagi muuta.
Kokkuvõttes tahaksin öelda- vagased inimesed ei pruugi olla nii vagased kui alguses paistab!

kommunikatsiooniteoria 3 loeng

Loeng oli minu jaoks keeruline ja raskesti arusaadav.Oli palju uusi mõisteid, millega varem kokku puutunud ei olnud.
Kommunikatsiooniteooria 3 lähenemisviisi-mehhaaniline,sotsiaalkonstruktsionistlik ja süsteemne.
Mehhaaniline-toimub sõnumi transport saatjalt vastuvõtjale
Sotsiaalkonstruktsionistlik-vastastikmõju, jagatakse ja luuakse sõnumile tähendus.
Süsteemne-sõnumi ringlemine inimeste seas, kuidas inimesed seda tõlgendavad.

Konstruktivismi seisukoht-maailm, mida me tunneme,on maailm, mida me ise loome.
Suurt rolli mängib ajalooline ja kultuuriline eripära-tõekspidamised ja tavad on erinevad, millele vastavalt käitutakse.
Keel on sotsiaalse tegevuse vorm-keel on  midagi enamat kui eneseväljenduse vorm, keelekasutus on tegevuse vorm,meie identsus sõltub keelest.
Viis kuidas me asjadest räägime, nimetatakse diskursuseks.Diskursused suunavad meie ühist arusaama asjadest ja sündmustest. Erinevaid diskursusi on palju,sõltub kultuurist,ajaloost ja diskursuse suhtest nendega.

Kommunikatsioon kui süsteem
Süsteem on tervik, mis koosneb elementidest ja seostest nende vahel.Iga element on teistega niimoodi seotud, et muutus temas kutsub esile muutuse kõikides elementides ja ühtlasi muutuse kogu süsteemis.Seda kuidas süsteem keskkonda vaatleb, määrab ta ise, mitte niivõrd keskkond. see kuidas me välismaailma näeme, tunneme ja kuuleme ei sõltu meist ümbritsevast vaid pigem meie sisemistest olekutest.Näeme seda, mida tahame näha.

Luhmanni süsteemikäsitlus
Süsteemid jagunevad-masinad,organismid,sotsiaalsed ja psüühilised süsteemid. Süsteemid ei koosne elementidest, vaid operatsioonidest(tegevustest). Lisaks tegevustele toimub ka vaatlemine, enesevaatlus ja võõrvaatlus.
Autopoieetilised e. iseennast pidevalt taasloovad süsteemid-psüühilised,sotsiaalsed,bioloogilised.
Sotsiaalse süsteemi elemendid on lühiajalised, et süsteem toimiks peab ta oma elemente pidevalt taaslooma.

Ilmselt peaks konspekti veel mõned korra süvenenult lugema, et lõpuks asja tuumani jõuda.
Praeguseks jõudsin arusaamale, et ühest ja absoluutset tõde maailmas ei ole olemas!

Iga kord üks ja sama jama!

Tänavune kooliaasta on alanud täis suurt segadust. Hommikul kooli minnes ei tea iial mis üllatused ees ootavad.
Loengu alguses käib tund aega jahumine selle ümber, kus ja mis kell mingi asi toimub,kellele sobib ja kellele mitte.
Õppejõud ei taha kohati aru saada, et meil on peale tema loengu veel  ka teisi loenguid. Ükskord soovitas, et võiksime teised ained võtta järgmisel semestril!?
Eriti teeb tigedaks see, kui hommikul kooli kiirustades, leiad ukselt sildi et loeng toimub teises ruumis, teises majas.
Viimane kord oli ühte ruumi kokku pandud kaks erinevat loengut,  ootasime ukse taga mingi kümme minutit, lõpptulemuseks pidime enda loenguks otsima uue ruumi. Selline jooksutamine hakkab juba ära tüütama!
Kaua see jama veel kestab?

kommunikatsioniteooria teine loeng

Teemaks oli kommunikatsioon ja kultuur.
Kultuur on meie igapäevaelu, igapäevaelu on kommunikatsioon. Mida sellest järeldada?
Kuidas me käitume tööl, kodus, puhkehetkel- kõik see on kultuur ja näitab inimese kohta nii mõndagi.
Hommikuti tööle sõites jälgin tihtipeale bussis inimesi ja nende käitumist. Lihtsalt paha on vaadata kuidas inimesed käituvad.Trügitakse bussi peale enne kui väljuvad inimesed maha saavad. Kui ma ükskord ühele prouale ütlesin, et viisakas oleks enne bussist inimesed välja lasta siis vastati mulle sellepeale- mida sa siis uimerdad! Ei jätnud kõige paremat muljet proua öeldud lause.
Mõne inimese jaoks tähendab kultuur  võibolla seda, kui nad korra aastas külastavad mingit teatrietendust? Pärast seda arvavad et on väga kultuursed inimesed.
Arvan, et eelkõige saab kultuur alguse meist endist-tõekspidamistest, käitumisest.

Enamus inimesi....
Kuulavad ilma, et nad kuuleksid
Räägivad ilma, et nad mõtleksid
Vaatavad ilma, et nad näeksid

                                                 Leonardo da Vinci

Leian et see mõttetera sobib väga hästi iseloomustamaks meie kultuuri.

Hooligem oma tervisest töökeskkonnas

Tänapäeval on hakatud üha rohkem meedias tähelepanu pöörama rahvastiku tervisele, kus erinevaid kampaaniaid korraldatakse enamjaolt toitumisele, füüsilisele aktiivsusele ning alkoholi-ja narkomaania ennetusele, kuid vähem räägitakse tööohutusest. Seetõttu mõtlesin kirjutada oma teadmistest valdkonnas, mis puudutab mind ja paljusi inimesi, kes täidavad  töökohustusi isteasendis.

Töö isteasendis ning töö kuvariga on tegelikult minu jaoks väga oluline tervisemõjur, sest sundasend ja vale kuvari asetus töölaual võib põhjustada palju erinevaid tervisehädasi. Kuvarit on sageli nimetatud erinevate terviseprobleemide põhjustajaks. Tuginedes faktidele võib öelda, et ainult väga väike osa kasutajatest kannatab kuvariga töötamisest tulenevate terviseprobleemide tõttu. Tegelikkuses aga tekkinud probleeme ei ole põhjustanud mitte kuvar ise, vaid see, kuidas kuvariga töötatakse. Kuvariga töötamine võib põhjustada peavalusid ning käte, randmete, käsivarte, kaela, õlgade või seljavalusid, eriti just pärast pikaaegset katkematut tööd kuvariga, täheldatud on ka stressi teket, silmade väsimust(kuid mitte püsivaid kahjustusi nägemisele). Kuvariga töötamisest tulenevaid ohte saab vältida töökoha hea kujundamise ja töö korraldamisega. Kõikidel töötajatel on oma õigused, mida tööandja peab suutma täita, et ennetada kuvariga töötamisel tekkivaid terviseohte, nt on  tööandja kohustatud läbi viima riskianalüüsi ja sealjuures üle vaatama kogu töökoha, kaasaarvatud seadmed, mööbel ja töökeskkonna, tehtava töö  ja täitma minu  individuaalsed vajadused. Tööandja on kohustatud veel tagama mulle,  et töökoht vastab kehtestatud miinimumnõuetele(reguleeritavad toolid,  sobiv

valgustus,  täitma nõudeid kuvariekraanile, klaviatuurile, töölauale, töökeskkonnale ja tarkvarale), planeerima tööd nii, et töö kuvariga vahelduks muude tööülesannetega (kui pole võimalik siis peavad pausid moodustama 10% kuvariga töötamise ajast), korraldama mulle tervisekontrolli (mitte harvem kui 1 kord 3 aasta jooksul või kui ma seda ise nõuan, nägemisprobleemide tekkimisel), korraldama töötervishoiu ja tööohutuse alase koolituse ja tagama vajaliku teabe( kindel olemiseks minu  oskustes töötada kuvariga ohutult ning veenduda  õigetes teadmistes ja oskustes kujundada töökoht  vastavaks oma individuaalsetele vajadustele, et vältida võimalikke terviseprobleeme). Loomulikult saan ma ka ise enda heaoluks ja mugavuseks palju ära teha, nt on soovitav, et küünarvars  oleks praktiliselt horisontaalses asendis ja silmad sellisel kõrgusel, et näha kuvari korpuse ülaosa,  saan paigutada ruumis oma töölaua ja kuvari nii, et vältida pimestumist ja peegelduminist( kõige lihtsam on mitte istuda nii, et kuvariekraan oleks paigutatud otseselt vastu akent või eredat valgust, vajadusel kasutadan aknakatteid), vaadata, et saan jalgu laua all vabalt liigutada, eemaldan  mittevajalikud seemed laua alt, kasutan  jalatugesi. Klaviatuuri ja hiire puhul on oluline, et randmeid hoian otse ja klahve puudutan  pehmelt, hiirt kaustan nii, et käsivars toetuks lauale. Ekraani puhul saan seadistada eredust ja kontrasti, et see vastaks valgustusele, veendun, et ekraan oleks puhas. Sundasendist tingituid probleeme saan ennetada, vahetades asendit pidevalt, ning võimalusel liigun palju puhepauside alal. Oluline on ka kindlasti töötool, mis peab olema reguleeritav vastavalt minu antropomeetriliste iseärasuste järgi, valgustuse  puhul on kõige parem loomulik päevavalgus, sest see ei kurna silmi nii palju kui päevavalguslambid, kuid meie kliima tõttu peame me siiski kasutama lisavalgust, mis peaks olema reguleeritav, ning piisav, et oma tööülesandeid korralikult täita, ning mis ei kahjustaks nägemist.

Loodetavasti saite minu postitusest midagi kasulikku analüüsimaks enda töötingimusi, et neid enda tervise huvides paremaks muuta.

kommunikatsiooni esimene loeng

Eile oli minu esimene Kommunikatsiooniteooria loeng. Loeng oli väga huvitav ja õppejõud tore, elav inimene mitte mingi kuivik.Kuulasin huviga loengut, isegi und ei tulnud peale.
Minu teadmised kommunikatsiooni vallas on pehmet öeldes olematud, teadsin ainult et see tähendab suhtlust ja info vahetamist, rohkemat midagi.
Eilsest loengust sain siis teada, et kommunikatsioon on katkematu protsess, mis kestab 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas.Me tegeleme kommunikatsiooniga igapäevaselt, enesele seda teadvustamata.Kõik me kommunikeerime infot, keegi võtab seda infot vastu ja teeb sellest oma järeldused. Väga oluline on see, kuidas infot edastada.Sõnumi saatja vastutab selle eest, et tema sõnum oleks adresaatidele arusaadav. Süüdi pole see kes sõnumist aru ei saa, vaid see kes ei ole osanud seda arusaadavalt edastada.
Kommunikatsioon on protsess, mis muutub ajaga koos. Tänapäeval on kõige olulisemaks kommunikatsioonivahendiks internet, kus kõik saavad vabalt oma arvamust avaldada ja kommenteerida. Vahel ma huvi pärast loen kommentaare ja mõtlen, et kes on küll need inimesed, kes kommenteerivad? Enamjagu kommentaare on kirjutatud inimeste poolt, kellel pole õigekirjast halli aimugi ja roppusi tuleb varnast. Tekib küsimus kas kõik madalalaubalised ja kirjaoskamatud on netti kolinud, kes avalikult ei julge oma arvamust avaldada? Aga kuna meil on sõnavabadus, siis on igal ühel õigus oma arvamusele, olgu see milline tahes. Eks põhjus tuleb sellest, et oleme pärit nõukaaegsest ühiskonnast, kus oma arvamust ei tohtinud väljendada, iga vale sõna eest võidi  sind vastutusele võtta. Kuna nüüd seda hirmu pole, siis öeldakse seda mida sülg parasjagu suhu toob. Olen arvamusel, et enne peaks ikka mõtlema ja siis ütlema, sest oma hoolimatute ütlemistega võime teistele väga palju kurja teha.
Sellised mõtted siis esimesest loengust.

tere