Aeg otsad kokku tõmmata

Läbi ta saigi- seitse nädalat sisutihedaid loenguid ning sinna hulka praktilisi ülesandeid.

Mida õppisin? Seda et kommunikatsioon loob tähenduse ning oleme vastutavad oma edastatud sõnumi eest. Edaspidi püüan end selgemini väljendada ning veenduda, kas minust saadi õigesti aru.

Mis oli keeruline? Minu jaoks kindlasti blogimine- enda mõtete kirja panemine. Teooria põimimine blogipostitustesse- minu jaoks mission impossible!

Mis meeldis? Kogu kursuse ülesehitus, kindlasti ka see et loengutele lisaks saime teha praktilisi ülesandeid. Kohati pani muigama Kaja must huumor tema enda aadressil ja eriti mulle meeldis tema otsekohesus.

Mida teisiti? Arvan et mitte midagi. Kõik reeglid olid algusest peale paika pandud- puust ja punaseks.

Tänan Kajat huvitavate ja silmaringi laiendavate loengute eest ning jõudu ja jaksu edaspidiseks.

Viimane kogunemine

Võtsime kokku terve kursuse ühes harjutuses- praktiline kommunikatsioon. Sõnumi formuleerimine, vastuvõtmine, arusaamine. Harjutus oli põnev- kui erinevalt annavad inimesed sõnumit edasi( meeste loogika ja naiste loogika). Meessoost sõnumisaatja seostas kujundeid miki- hiirega, naissoost sõnumisaatja elektrijaamaga.
Väga oluline on kommunikatsioonis oskus kuulata, koos sellega tuleb ka mõistmine- loengus praktilist harjutuse käigus oli näha et inimestel puudub oskus lõpuni kuulata.

Kaja tõi paar näidet professionaalse kommunikaatori rollist, mis võib juhtuda kui minnakse rollist välja ning lähenetakse inimlikust aspektist- seega tuleb meeles pidada et isiksus ei mängi mingit rolli ning et maailmaparandajat ei ole mõtet mängida.

Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna

Nende sõnadega võtaks kokku viimase loengu. Vaatasime siis pilte mida olime eelnevalt visuaalse kommunikatsiooni ülesande raames teinud. Põnev oli kuulata kui erinevalt tudengid olid piltidest aru saanud ja kuidas nad seda enda jaoks tõlgendasid- nii palju kui on erinevaid inimesi nii palju ka erinevaid arvamusi, tõlgendusi.
Ausalt öeldes enne pildistamise ülesannet ei ole ma visuaalsele kommunikatsioonile eriti tähelepanu pööranud, seda et igal sammul saadab meid mingi sõnum, üleskutse. Mittemärkamine on kindlasti tingitud kiirest elutempost, peas on sada mõtet korraga- mida ma õhtuks süüa teen, lähenev koolitöö tähtaeg on kohe- kohe kukkumas, tööl mingid asjad pooleli. Nii ma siis päevast päeva oma mõtetega ringi tuiskan ning ei märka paljut enda ümber toimuvat. Siinkohal peaks danah boyd järgima ning puhkust võtma- eemale tööst, koolist, internetist, kuid kahjuks antud hetkel pole see võimalik. Aga niipea kui võimalus avaneb ma seda ka teen.

Noorus on hukas

Sattusin lugema artiklit sellest, et meie noorte alkoholi ja tubaka proovimise iga nihkub üha madalamale. Ausalt öeldes päris jahmatav, et 11 aastased lapsed meelemürkidega juba tutvust teevad.
Olen nõus väitega, et probleem seisneb vanemate ebapiisavast selgitustööst. Tavaliselt selliste probleemide ilmnemisel rakendatakse koduaresti või kütetakse kõrvad kuumaks- kuid kas see on lahendus? Lastele tuleb selgitada pikalt ja laialt mida alkoholi ja tubaka tarbimine võib endaga kaasa tuua pikemas perspektiivis tervisele, arengule, mis ohud võivad varitseda purjus inimest jne.- EI TOHI juua ja suitsetada pole piisav vastus noorele inimesele kes avastab maailma koos nende pahedega.
Leian et vanemad võiksid oma kiire elutempo juures leida aega ja tunda huvi oma võsukeste tegemiste vastu. Tihtipeale on tänavapildis näha lapsi kes õhtul hilja ringi kolavad- minul tekib sellel hetkel küll küsimus, et kas nad ei peaks sellisel kellaajal kodus olema ning kas vanemad ei tunne huvi kus nende lapsed õhtul hilja on?
Üks küsimus tekkis artiklit lugedes veel- kust saab 11 aastane laps alkoholi, suitsu? Ilmselgelt nendele endile ei müüda, järelikult täiskasvanud ise teevad selle nendele kättesaadavaks.
Need kes ütlevad- noorus on täitsa hukas( seda ütleb iga põlvkond) heitku korraks ise ka pilk peeglisse.