Ropendamine on "lahe"

Juhtusin lugema artiklit selle kohta, miks lapsed nii palju ropendavad?
Põhjused on erinevad: tähelepanu vajadus,olla sõprade seas popp, mõni maandab oma pingeid sel viisil.
Tundub et ropendamine on igapäevaelu lahutamatu osa. See toimub igal pool- kodus, koolis, bussis, suhtlusportaalides, meedias.
Mõeldes oma kooliajale- eks ikka ropendasime, aga kindlasti mitte nii avalikult ja räigelt.
Juhtusin ükskord kaubanduskeskuses pealt kuulma noortegängi vestlust- ühte lausesse olid ritta seatud kõik suguelundid.
Kusjuures nad tegid seda suhteliselt valjuhäälselt, et kõik möödaminejad kuulsid. Huvitav, kas nende laste vanemad on ka teadlikud, kui räigeid väljendeid nende võsukesed kasutavad? Arvan, et mitte.
Eriti aktiivselt väljendatakse oma kõnepruuki suhtlusportaalides. Seal saab oma mõtteid vabalt väljendada.
Hiljuti oma MSN- sisse logides lugesin järgnevat teadet: Tra, see õps võiks end põlema panna! mille autoriks oli minu 12 a. sugulane.Vot see oli tase. Ma polnud iial seda poissi ropendamas kuulnud, kodus käitub alati eeskujuliku lapsena. Ilmselt oma sõpradega suheldes kasutab veel igasugu "kuldseid" väljendeid ja ma olen kindel et vanemad ei tea sellest midagi.
Jääb üle loota et vanemaks ja targemaks saades jõutakse arusaamale-ropendamine ei ole "lahe".

Vaga vesi, sügav põhi

Viimane loeng oli äärmiselt huvitav ja mis peamine, ka arusaadav.
Antud postituse mõtte sain just viimasese loengu põhjal. Kõrvu jäi kõlama mõte, et hinnang tuleb anda inimese käitumisele mitte temale endale. Siinkohal panen kirja ühe hiljuti juhtunud loo, mis mind siiani häirib.
Suvel värbasin enda meeskonda uut töötajat, kandidaate käis vestlusel mitmeid. Valisin siis lõpuks tüdruku, kes oli küll vaikse loomuga, tagasihoidlik kuid miski temas mulle meeldis ja ma otsustasin tema kasuks.
Alguses oli kõik kena ja tore, ta oli väga õpihimuline, kohanes meie meeskonnas kiiresti. Oma tööd tegi hästi ja ei kurtnud iialgi. Temaga vesteldes tundus et töö talle meeldib, kolleegid olid ka temaga rahul. Olin väga rahul, et olin teinud hea valiku-milles mul hiljem tuli kibedalt pettuda.
Septembri lõpupoole tuli ta minu juurde ja teatas, et soovib töölt lahkuda kuna elab 50 km. kaugusel ja  meie graafiku alusel on tal ikkagi keeruline nii kaugelt tööl käia. Arusaadav, leppisime kokku et on septembri lõpuni, siis on mul ka aega uut inimest värbama hakata.
Pärast lahkumisavalduse kirjutamist tema käitumine muutus totaalselt. Hommikuti hakkas ta hilinema, tööl ei liigutanud lillegi, õhtuti lihtsalt lahkus töölt varem sõnagi lausumata. Kaaskollegid andsid mulle tema käitumisest teada, kui ma küsisin et miks ta lahkus töölt enne oma vahetuse lõppu, siis ta vastas et lihtsalt oli vaja.
Kuna oli olukord, kus ei olnud kedagi tööle panna ja pidin mõtlema ka teistele töötajatele, siis palusin et ta oma viimased vahetused ära teeks-kuigi oli tahtmine öelda, et homme pole vaja enam tulla.
Viimasel tööpäeval soovisin talle veel edu edaspidiseks ja niiöelda lahkusime sõpradena.
Sellega polnud veel asi lõppenud- rutiinsete videokontrollide käigus selgus, et seesaama tütarlaps oli meilt varastanud kaupa. Ühesõnaga ma olin tööle võtnud varga- ainus mõte oli, et kuidas ma oma värbamisega nii puuse olin pandnud. Ma poleks iial temast seda uskunud.
Kontrolli tulemuste ajaks oli tema juba töölt lahkunud ja mul ei olnud enam võimalust temalt küsida- miks? Kas asi oli seda väärt, et oma maine porri tallata?
Ma kaldun arvama, et kui ta varastas meilt, siis teeb ta seda ka edaspidi kuskil mujal.
Kui keegi peaks tegema tema kohta taustauuringut, siis on minu kohuseks teavitada, et tegemist on vargaga.
Kahju, et noor inimene oma tuleviku niimoodi ära rikkuda võib.
Siinkohal mõtlen õppejõu sõnadele hinnangu andmise kohta: mida ma peaks arvama inimesest, kes niimoodi toimis- minu hinnangul on tegemist lihtlabase vargaga ja seda seisukohta ei saa ta enam kuidagi muuta.
Kokkuvõttes tahaksin öelda- vagased inimesed ei pruugi olla nii vagased kui alguses paistab!

kommunikatsiooniteoria 3 loeng

Loeng oli minu jaoks keeruline ja raskesti arusaadav.Oli palju uusi mõisteid, millega varem kokku puutunud ei olnud.
Kommunikatsiooniteooria 3 lähenemisviisi-mehhaaniline,sotsiaalkonstruktsionistlik ja süsteemne.
Mehhaaniline-toimub sõnumi transport saatjalt vastuvõtjale
Sotsiaalkonstruktsionistlik-vastastikmõju, jagatakse ja luuakse sõnumile tähendus.
Süsteemne-sõnumi ringlemine inimeste seas, kuidas inimesed seda tõlgendavad.

Konstruktivismi seisukoht-maailm, mida me tunneme,on maailm, mida me ise loome.
Suurt rolli mängib ajalooline ja kultuuriline eripära-tõekspidamised ja tavad on erinevad, millele vastavalt käitutakse.
Keel on sotsiaalse tegevuse vorm-keel on  midagi enamat kui eneseväljenduse vorm, keelekasutus on tegevuse vorm,meie identsus sõltub keelest.
Viis kuidas me asjadest räägime, nimetatakse diskursuseks.Diskursused suunavad meie ühist arusaama asjadest ja sündmustest. Erinevaid diskursusi on palju,sõltub kultuurist,ajaloost ja diskursuse suhtest nendega.

Kommunikatsioon kui süsteem
Süsteem on tervik, mis koosneb elementidest ja seostest nende vahel.Iga element on teistega niimoodi seotud, et muutus temas kutsub esile muutuse kõikides elementides ja ühtlasi muutuse kogu süsteemis.Seda kuidas süsteem keskkonda vaatleb, määrab ta ise, mitte niivõrd keskkond. see kuidas me välismaailma näeme, tunneme ja kuuleme ei sõltu meist ümbritsevast vaid pigem meie sisemistest olekutest.Näeme seda, mida tahame näha.

Luhmanni süsteemikäsitlus
Süsteemid jagunevad-masinad,organismid,sotsiaalsed ja psüühilised süsteemid. Süsteemid ei koosne elementidest, vaid operatsioonidest(tegevustest). Lisaks tegevustele toimub ka vaatlemine, enesevaatlus ja võõrvaatlus.
Autopoieetilised e. iseennast pidevalt taasloovad süsteemid-psüühilised,sotsiaalsed,bioloogilised.
Sotsiaalse süsteemi elemendid on lühiajalised, et süsteem toimiks peab ta oma elemente pidevalt taaslooma.

Ilmselt peaks konspekti veel mõned korra süvenenult lugema, et lõpuks asja tuumani jõuda.
Praeguseks jõudsin arusaamale, et ühest ja absoluutset tõde maailmas ei ole olemas!

Iga kord üks ja sama jama!

Tänavune kooliaasta on alanud täis suurt segadust. Hommikul kooli minnes ei tea iial mis üllatused ees ootavad.
Loengu alguses käib tund aega jahumine selle ümber, kus ja mis kell mingi asi toimub,kellele sobib ja kellele mitte.
Õppejõud ei taha kohati aru saada, et meil on peale tema loengu veel  ka teisi loenguid. Ükskord soovitas, et võiksime teised ained võtta järgmisel semestril!?
Eriti teeb tigedaks see, kui hommikul kooli kiirustades, leiad ukselt sildi et loeng toimub teises ruumis, teises majas.
Viimane kord oli ühte ruumi kokku pandud kaks erinevat loengut,  ootasime ukse taga mingi kümme minutit, lõpptulemuseks pidime enda loenguks otsima uue ruumi. Selline jooksutamine hakkab juba ära tüütama!
Kaua see jama veel kestab?

kommunikatsioniteooria teine loeng

Teemaks oli kommunikatsioon ja kultuur.
Kultuur on meie igapäevaelu, igapäevaelu on kommunikatsioon. Mida sellest järeldada?
Kuidas me käitume tööl, kodus, puhkehetkel- kõik see on kultuur ja näitab inimese kohta nii mõndagi.
Hommikuti tööle sõites jälgin tihtipeale bussis inimesi ja nende käitumist. Lihtsalt paha on vaadata kuidas inimesed käituvad.Trügitakse bussi peale enne kui väljuvad inimesed maha saavad. Kui ma ükskord ühele prouale ütlesin, et viisakas oleks enne bussist inimesed välja lasta siis vastati mulle sellepeale- mida sa siis uimerdad! Ei jätnud kõige paremat muljet proua öeldud lause.
Mõne inimese jaoks tähendab kultuur  võibolla seda, kui nad korra aastas külastavad mingit teatrietendust? Pärast seda arvavad et on väga kultuursed inimesed.
Arvan, et eelkõige saab kultuur alguse meist endist-tõekspidamistest, käitumisest.

Enamus inimesi....
Kuulavad ilma, et nad kuuleksid
Räägivad ilma, et nad mõtleksid
Vaatavad ilma, et nad näeksid

                                                 Leonardo da Vinci

Leian et see mõttetera sobib väga hästi iseloomustamaks meie kultuuri.